2012, Üldine teema

Läkitus kunstipäevalistele Väikese Jalajälje Kunstitundide idee algatajalt Tuuli Reinsoolt

Väikese Jalajälje vapratele rüütlitele!

Kaasaegne maailm vajab üha enam nii oma keskkonna kui üksteise suhtes vastutustundlikult mõtlevaid ja käituvaid inimesi.

Hoolivus, tähelepanelikkus ja isetus on need omadused, mis relvastavad meid jõhkruse, pealiskaudsuse, ükskõiksuse ja enesekesksuse vastu.

Meie ümber on palju sellist, mis nõuaks suuremat lugupidamist. Kuigi ühiskond pürgib tuleviku suunas, ei saa me kord olnut ja meid olevikus ümbritsevat kõrvale lükata.

Meie president on teinud ettepaneku nihutada keskea piiri 70. eluaastani. Meie elu pole katkematu joon, kus tõusule järgneb pidurdamatu langus. Sama lugu on asjade ja ehitistega. Need sünnivad ümber „teise noorusse“, saavad uue sisu ja mõtte, ja legendid nende ümber lähevad taas lendu.

Tallinnas on unarussejäänud maju, millel on oma ajalooline väärtus. Samal ajal kavandatakse suurejoonelisi ehitisi, ent nende tulevane saatus valitseva mõttemalli juures ei pruugi erineda praegu meile vastu haigutavatest tondilossidest. Kui asjad kestavad, pole ehk ühel päeval enam vaja arheoloogiat, mis peab end kultuurikihtidest läbi kaevama, et teada, mis oli enne. Meil on lihtsam äratada ellu ajastu hing, kui füüsilised objektid sellest ajast on alles ja hoitud tervena. Raskem on parandada lootusetult lagunenut või suisa poolikut. Mõnikord on see võimatu.

815a5-lennusadamÜks eriline ümbersünd on toimunud kohaga nimega Lennusadam. Ligi saja aasta eest, kui siinkandis möllas sõda ja meri väikese Eesti ümber oli täis ohte, ehitati lahe äärde, Kalamaja puitasumi kõrvale suured raudbetoonist angaarid, mille varju sai tirida vette maanduvaid lennukeid. Üle 20 aasta olid lennukid siin peremehed, siis tulid teised valitsejad ja sundisid angaare elama elu, mis polnud neile loomuomane. Pea 50 aastat ei koheldud seda unikaalset ehitist nii, nagu ta oleks väärinud, ja me unustasime kõik lood ning legendid, mis olid temaga seotud. Kui Eesti sai vabaks, siis tuli kolmas valitseja ning kohtles angaare väga halvasti, jättes neisse palju arme ja vintsutades neid nii, et nad oleks peaaegu kokku varisenud. Aga umbes 7 aastat tagasi said angaarid jälle vabalt hingata. Nüüd algab neis uus ajajärk. Vesilennukite kodust on saanud muuseum, kus elavad Lembit, Short, Dinghy, Haili, Nool, Jonathan, Kirke ja Mustang. Sünnivad uued lood ja seiklused ning inspireerivad tuhandeid.

Meie mõistus on instrument, mis kontrollib aega ja ruumi, otsustab Asjade püsimajäämise või kadumise. Mitte kedagi peale Inimese enda ei saa keskkonna muutumises või nähtuste kadumises süüdistada. Meil lasub kohustus märgata ja parandada. Sellepärast oleme me kõik Rüütlid, kes peavad käima ringi lahtiste silmadega ning hoolima nii unustatud paikadest, lugudest kui inimestest. Väikese Jalajälje Rüütel ei trambi kedagi ega midagi jalge alla, vaid rohib, soeb ja putitab, toestab, julgestab ja elustab, lihvib ja poleerib, imetleb ja kiidab seda, mille väärtuse teised on unustanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s